• Karmeli kogudus

Ülle: võitjana võitlustest läbi

Ülle on palvenaine, kes teenib kaasa Karmeli palvekliinikus, on Teeliste osaduse meeskonna juht ja osaleb kristliku naisteorganisatsiooni Aglow liikumises Eestis. Kui sa ei tunne Üllet, tead sa teda ilmselt mõnda ta lastest, kellest paljud Karmelis oma ande kasutavad. Ta on üles kasvatanud kuus särasilmset last: Uku, Taavi, Liisi, Tuuli, Noomi ja Lydia. Ülle loost saad kuulda, millistest võitlustest on ta läbi läinud ja kuidas nendest võitjana välja tulnud.


Ülle oma abikaasaga

Kust sa pärit oled ja milline oli sinu noorusaeg?

Põhilise osa elust olen ma elanud Läänemaal. Vanasti oli see Haapsalu rajoon, Risti vald. Ema on aga minuga titest peale palju reisinud. Ma olen paar esimest eluaastat elanud ka Lääne-Virumaal, Mahus. Siis mu isa tuli sõjaväest tagasi ja mu vanemad otsustasid minna tagasi Läänemaale, kus oli nende vanemate kodu.


Mul on veel seitse aastat noorem õde. Selline perekond meil oli, kahe tütrega. Ma ise käisin Haapsalus keskkoolis, lõpetasin selle ja läksin siis EPA-sse, praegusesse Maaülikooli agronoomiat õppima. Aga tegelikult on mul olnud terve elu selline kemplemine, et kas tegeleda muusikaga või millegi muuga. Päris ametlikult olen ma muusikat õppinud ainult kaks aastat õhtumuusikakoolis, Tartus. Aga kuskilt maalt ma otsustasin, et lõpetan ära ikka EPA, mitte muusikakooli. Pärast EPA lõpetamist läksin tagasi oma kodukolhoosi. Vahepeal oli mu isa ära surnud ja ma elasin emaga koos. Tegin seal kolhoosis täis oma kohustusliku aja, neli aastat.


Kui ma kolhoosist ära läksin, siis ma töötasin kaks aastat kultuurimajas. Olin kunstiline juht. Aga agronoomipalgaga võrreldes ei olnud see midagi..


Mu elu oli üliõpilase elu peale ülikooli. Minu ümber oli alati seltskonda ja alati oli meil lõbus. Oli tühi, eesmärgitu elu. Ma elasin ikka iseendale ja olin enesekeskne. Siis ma mõtlesin, et ei, ma tahan oma elu muuta.


Kas su vanemad olid kristlased?

Ei, absoluutselt mitte. Ma mäletan, et kui ma keskkoolis käisin, oli grammatika õpikus selline lause: “Jumal saatis varesele tükikese juustu.” Me sõbrannaga niimoodi naersime selle üle. Mu ma oli iseenesest leeritatud, aga meil ei olnud kirikus käimist. Nelipühadeks ma mäletan, et toodi hästi palju kaski tuppa. Mingid traditsioonid olid ikkagi olemas.


Mis sai siis, kui otsustasid oma elu muuta?

Kui ma juba kultuurimajas töötasin, siis mul oli üks tuttav tatari naine, kes küsis, et kas ma tahan tulla talle autojuhiks ja tõlgiks. Et temal on vaja nõia juurde minna.


Me sõitsimegi koos Ristilt Kohilasse, kus see nõid oli. Ma tõlkisin nõiale ära, et mis selle naise probleemid ja lugu oli. Aga siis vaatab nõid mulle otsa ja ütleb: “Kuule, aga ma tahan sinule rääkida.” Siis ütles ta: “Sa ei ole abielus,” ja ma ütlesin, et ei ole. Küsis: “Lapsi ei ole?” Ma vastasin, et muidugi ei ole. Ja siis ta ütles: “Aga saab olema. Mees. Kaks last, poiss ja tüdruk. Väike maja.” Kui hea oli mul seda kuulata, kui mitte midagi sellist mul ei olnud. Ma olin siis pea 28-aastane ja salvestasin selle jutu endasse nagu käsn.


Siis, 1988. aastal otsustasin ma, et muudan oma eluviisi ja teen kardinaalse kannapöörde. Kuna mu ema oli alati rääkinud väga hästi ja soojalt sellest Mahu [küla Lääne-Virumaal] perioodist, kus ta elas kaluritega koos, siis ma ilmselt tulingi siia armastust otsima. Ja ma ikka mõtlesin, et läheksin tagasi põllumajandusse tööle. Peaagronoom pakkus mulle kohta kartulihoidlas ja ma andsin oma nõusoleku. Me kohtusime Tolikuga [Anatoli, Ülle abikaasa] üsnagi lähipäevil.


Enne seda kui ma tulin, hääletasin ma hästi palju. Ükskord olin ma jälle hääletamas ja mind võttis peale Leevi Reinaru. Ma teadsin, et ta on pastor ja ma rääkisin temaga suhteliselt avatult, et ma hakkan Lääne-Virumaale kolima ja tema ütles, et minge siis Haljalasse kirikusse, ja et õnnistusi teile sinna virumaale. Sain siia tulles õnnistused kaasa.


Mis sai pärast virumaale kolimist?


Edasi läks elu hästi kiiresti. Kui ma 1988. aastal tulin siia ja kohtusin Tolikuga, siis 1989. aastal ma juba abiellusin. Sündis esimene laps Liisi. Ma olin kolmekümnene ja mul sündis selline imeilus laps.. Ma sain sellest sisemiselt hästi puudutatud. Aga mingil ajal tuli hästi tühi tunne, ma ei tea, kas sünnitusjärgne depressioon või midagi sellist. Ma ütlesin siis oma sõbrannale, kellega ma olin Ristilt ära tulnud, et tead, mina vist lähen kirikusse. Ta ütles siis umbes, et ah, hakka normaalseks.


Siis jäin ma Taavit ootama. Me olime ostnud Aasperesse maja ja ma sattusin kokku Andres Paumehega, kellest sai hiljem minu pastor. Kord oli mul oli auto katki läinud, kui ta tuli appi, aitas auto käima ja andis mulle lugeda kristlikku kirjandust. Loomulikult ma neid raamatuid ei lugenud.


Ma jäin ootama kolmandat last Ukut. Mul oli aga meeles see nõia loetud jutt. Mulle ju öeldi, et mul saab olema kaks last. Nii kui ma kolmandat jäin ootama, hakkas minu sees võitlus pihta. Ma hakkasin elama hirmus, mis viis välja sinnani, et ma hakkasin vererõhurohtusid võtma. Laps sündis jaanuaris. Imeilus, nagu kõik mu lapsed. Ma võtsin aga neid rohtusid edasi.


Ja siis ühel maikuu hommikul, kui kolmas laps oli paarikuune, läksime me koos kahe vanema lapsega autoga kodust välja. Ma pidin käima laborist destilleeritud vett toomas ja läksin autost välja umbes veerandtunniks. Tulin siis oma veega tagasi ja kui olin sõitma hakkamas, käed rooli peal, kummardub Liisi tagaistmelt ettepoole ja ütleb, et emme, vaata, kommipurgi silt on lahti. Ma vaatasin siis taha ja nägin, et mu vererõhu tablettide purk oli nende käes. Tühi. Mina võtsin vaid pisikese tableti päevas. Siis ma küsisin, et kes võttis. Selle peale, et emme tegi kurja häält, ehmatasid nad päris ära, aga tabletitolm oli mõlemal neil põskede peal. Ja siis ehmatasin ma väga ära.


Ma polnud kuulnud mingit evangeeliumi peale selle, mida oli öelnud Aime Piirsalu, vana kristlane juba, kes käis meil kultuurimajas ühte puhkeõhtut sisustamas. Ta ütles niimoodi, et te võite igasuguseid asju uskuda, aga kui teil elus ikka tõsiselt raske on, siis hüüdke Taevaisa. Seda ma olin kuulnud. Ja sellel momendil tulid mulle need samad sõnad meelde. Ma võtsin toolist kinni ja ütlesin, et Jumal, kui sa oled olemas, siis päästa mu lapsed.


Edasi ma teadsin, et mu lapsed peavad kohe maoloputust saama. Läksin Haljala ambulatooriumisse, kust öeldi, et nendel ei saa seda teha, et sõitke Rakveresse, me helistame neile ette. Ja ma lähen auto juurde ja vaatan, et Liisi vajub varsti tagaistmel kokku.. Toliku ülemus oli parajasti seal ambulatooriumis ja ootas, ta oli kellegiga arsti juurde tulnud. Tema sõidutas meid siis Rakverre. Ta võttis autost Taavi ja mina Liisi ja jooksime haiglasse. Ma ei mäleta, kas lapsed tol hommikul üldse midagi söönud olid.. Ja maoloputusega ei tulnud midagi välja. Liisil ei töötanud enam neerud. Ja siis nad võtsid Liisi käte peale ja terve brigaad jooksis haigla uude osasse. Ja mina, olles nagunii hirmul, kartsin ka selle pärast, et kas olukord pöördub. Mul oli ju kaks poissi, kui nõid oli rääkinud, et mul saab olema üks poiss ja üks tüdruk.


Taavile aga pandi hapnikumask pähe ja temaga midagi teistmoodi ei olnud. Minul olid kõik tunded segamini. Süütunne, hirm, õudus, kõik kokku. Siis tulid haigla töötajad mingi aja pärast ja ütlesid, et Liisi on tagasiteel ja ta pandi hapniku alla nagu Taavi.


Ja siis hakati seal vanas EMOs minu küsitlemine, et mis rohud mul kotis on.. Mu enesesüüdistus oli missugune. Mul oli selline tunne, et küsiks rahustit, aga ma mõtlesin, et mul pole mingit õigust rahustit paluda. Minu kuuldes kõvasti ei räägitud, aga poolihääli..


Siis jäid lapsed hapniku alla, aga keegi pidi hakkama neid jälgima ja see sama ülemus sõidutas mind koju tagasi. Siis läks Tolik ise laste juurde, mina jäin Ukuga ja andsin talle süüa. Pööraselt raske oli. Kõik tunded olid segamini. Oli kevadine aeg, mul olid kasvuhoones kapsataimed istutatud ja tööd tuli ikkagi ära teha. Ma jäin seal aga tühja liivakasti vaatama ja vajusin sinna lihtsalt põlvili maha. Ütlesin, et Jumal, kui sa mu lapsed päästad, siis ma tulen Sinu juurde.


Järgmisel päeval sain ma Taavi kätte. Nädala pärast sain Liisi kätte. Ja ma olin lubanud minna Jumala juurde, aga ma veel ei läinud. Ma teadsin, et neljapäeviti oli mind kutsutud Aasperre koos palvetama. Oli ärkamisaeg ja inimesed käisid koos. Aasperes polnud ametlikku kogudust, aga nad käisid koos palvetamas. Ja oli jälle neljapäev ja ma jälle ei läinud.


Juulikuus juhtus veel niimoodi, et Tolik oli lastega kodus, ma olin kuskil ära ja üks koolidirektor oli meil käinud. Kui ma tagasi koju läksin, siis Tolik rääkis, et oli direktoriga juttu ajanud, kui lapsed olid toas mänginud. Kui direktor ära läks, mõtles Tolik, et läheb teeb tööd edasi, aga siis otsustas, et ei, läheb käib enne toas ära. Läks lastetuppa ja vaatas, et Taavi on alumise nari peal, nägu seina poole. Kui ta pööras ta ringi, siis oli ta pea nagu õhupall. Ta oli oma traksiluku alt kinni tõmmanud ja ta pea oli täiesti pundunud. Tolik päästis ta traksidest lahti ja Taavi hakkas vilinal hingama. See oli Jumalik sekkumine, et Tolikule anti südamesse tuppa minna.


Millal sa viimaks Jumala juurde jõudsid?

Augusti lõpus oli toimus koguduse moodustamine ja sinna ma läksin juba kohale. Võtsin kõik lapsed kaasa ja läksin. Seda, mis maikuus lastega juhtus, koguduse rahvas juba teadis, ja sellest ajast peale palvetati minu eest tõsiselt. Ma ütlesin varakult, et kui ma kirikusse tulen, siis ma tulen kogu täiega, kõigega, mida ma oskan..


Mult küsiti, et kas ma mängiksin seal ametlikul nelipühi koguduse avamisel kitarri. Ma ütlesin, et ma ei oska, et ma olen ainult ühte kristliku sõnumiga laulu kuulnud ja see oli kogu asi.. Aga ma tegin seda ja mulle nii meeldis. Mul oli varem olnud kirikust hoopis teine ettekujutus. Ma mõtlesin, et see on külm, kauge, kõle ja kole. Tõsiselt, ma olin olnud nõus kirikusse sisse minema selle nimel, et mu lapsed terveks said, aga ma ei teadnud, mis see kirik on. Ja see, milline rõõm seal oli.. Et kogudus on midagi sellist, et kirik on midagi sellist, ei osanud ma iialgi ette kujutada.


Ja siis ma hakkasin kristlikke laule ja saadet õppima. Ma tulin kirikusse ja ma hakkasin kohe teenima, kusjuures ma isegi ei saanud aru, et mul nii palju kirikut on vaja, kuivõrd kirikul või Jumalal on mind vaja. Ma olin sedapidi valmis, et ma teenin, ja teen kõik, mis vaja. Ma ei teadnud, et minus mingisugust muutust peaks sündima. Jaa, ma hakkasin Jumala sõna lugema, aga lastega oli tegemist ja kõike seda ja Jumala sõna ei jõudnud minuni nii kiiresti kohale.


Ma läksin ristimisele 94. aasta juulis ja siis kandsin ma juba neljandat last Tuulit. Pastor ütles mulle, et ta ei tea, kas ma olen ristimiseks valmis, ja ega ma isegi ei teadnud, aga ma tahtsin selle ära teha. Tol ajal toimus seal lastelaager ja mina ja Tolik aitasime seda korraldada. Seal 14. juulil 1994. aastal ristiti päris palju inimesi. Ma käisin ristimas ja ma ei olnud üldse eriti veeinimene, aga Viitna järves kasteti mind vee alla ära. Ma ei tea, mis mul siis pihta hakkas, aga ma lasin Tolikul ennast EMOsse viia, sest mul oli tunne, et mul hakkasid emaka kokkutõmbed. Ma olin umbes 5 kuud last kandnud ja mul oli kogu kristlaseks olemise juures tõsine hirm. Minu eest hakati eestpalvet tegema, aga mul oli täiesti tunne, et rasedus jääb pooleli. Mulle tehti süste, aga mul oli märkmik kaasas ja ma tegin ristid peale igale päevale, mis oli tähtajani jäänud.


Ma tean, et minu eest oli päris suur eestpalve. Ja umbes kolmandal päeval kui ma haiglas olin, tuli minu sisse kindel teadmine, et laps jääb. Kogu pinge lahenes. Ma sain haiglast välja, kõik hoiatused ja manitsused kaasas, aga ma teadsin, et ta jääb. Mul oli südames ka Hanna palve, et kui see laps sünnib, siis olgu ta Sinu oma. Laps sündis. Ja sündis ka viies laps, Noomi. Ja mõnda aega hiljem Lydia.


Ülle pere koos laste kaasade ja lastelastega

Mul oli ka aeg, kus mu sees hakkasid tõsised hirmud. Mul oli kunagi olnud naabrinaine, kellest räägiti, et ta oli tapnud oma lapse ära. Ma olin seda lapsest saadik kuulnud nii detailselt, et see õudukas oli minu sisse salvestunud. Minus hakkasid mõtted, et mis siis saab, kui mina teen oma lastele midagi. Sel ajal ma palvetasin, lasin enda eest palvetada ja seisin Jeesuse vere väes sellele mõttele vastu. Minust on sellel ajal tehtud pilte ja ma olin täiesti luu ja nahk.


Sellel ajal toimus ka Aglow, ülemaailmse kristliku naisteorganisatsiooni loomine Eestis. Meie koguduse naised liitusid sellega. Meil oli koosolek ja ma tean, et nad jäid pärast minu pärast palvetama. Minu pärast oli üldse väga palju palvetatud, kuid ma ei saanud sisemiselt vabaks. Ma mõtlesin, et kaua võib selles hirmus elada, et minuga on midagi valesti. Ja ükskord pesin ma põrandat ja lõpetasin ukse lävepaku juures. Ja äkki lõi mu sees valgeks ja nüüd ei ela enam sina, vaid Jeesus elab sinu sees. Minus oli selline äratundmine, et kurjal ei ole enam meelevalda. Uuestisünd. See äratundmine oli minu jaoks oli nii pöördeline. Olin ristitud Jeesuse nimesse mitu aastat tagasi, aga kaks ja pool aastat hiljem toimus minu sees selline asi. Kui raskelt on minu jaoks need äratundmised tulnud ja kui suured on olnud need vabanemised.


Mina olin 33-aastane, kui ma kirikusse tulin. Aga kui jätta need võitlused väga hilja peale, siis on väga raske rääkida Jumalast ühele religioossele inimesele, kes teab meieisa palvet, aga ei julge Piiblit lahti teha. Tegelikult ei pea inimene olema täiuslik, vaid andma oma asjad Jumala kätte, sest me elame ainult armust. Me ei ela keegi nii täiuslikult, et me millegi vastu ei eksiks. Tõeline vabadus Jeesuses on see, et ma ei tee seda, mida ma ei pea õigeks, mitte et ma teen seda, mida ma tahan.


Jeesus ei keela meile rõõmu. Ma olen nii tänulik oma sõprade eest ja koguduse eest, kus ma käima hakkasin ja sain tunda rõõmu sellest, et ma ei peagi olema täiuslik. Mulle on tulnud hea sõpruskond Aaspere kogudusest kaasa ja on Karmelis laienenud.


Kui Aaspere kogudus lõpetas oma tegevuse, tulin ma Karmeli teenistusele ja tundsin, et mulle hästi sobib siin. Mul on ka tõsiselt hea meel, et mu lapsed käivad Karmelis. Ma näen, kuidas selles kirikus käimine on avanud nende potentsiaali, nende isiksust, neid kinnitanud, pannud nende jalad kaljule. Igalühel tuleb oma võitlemised ise võidelda, ka usus olles, aga nende jalad on asetatud tõele.


Kuidas oled sa oma lapsi kasvatanud, et nad on jäänud kirikus käima?

Nende väga määraval eluajal tuli Karmel juurde. Meil ei olnud nende lapsepõlves ka palju segajaid, oli pikk aeg, kus meil ei olnud telekat kodus, kuulasime hoopis kassette. Nad kasvasid üles lapsemeelselt. Ma ise ja lapsed lugesid palju. Me võib-olla kasvatasime neid natuke nagu kasvuhoones, aga muidugi läksid nad kooli ja kool paneb paljud asjad ise paika. Aga lastest endist said kohe need, kes hakkasid kirikus lastetööd tegema ja pühapäevakooli läbi viima. Külalapsed said oma pühapäevakoolid seal kätte.


Meie eluviis oli selline ja nad tulid kaasa. Aga kõik see hea, mis nende sees on nüüd avaldunud tänu Jumalale selle eest. Paljud asjad tulevad kodust, aga iga laps on ikkagi isemoodi, erinev.


Kuidas sa nüüd saad hakkama olukordadega, mis tahaksid tuua hirmu?

Selleks on Palvekliinik olnud mulle väga hea. Ja Piiblit tuleb lugeda enda jaoks just sellise pilguga, et mis mind üles ehitab. Kui mul on olnud võitlusi, siis ma olen enda jaoks kirjutanud kirjakohti välja ja neid endale lugenud. Salvestanud neid enda sisse. Kuidas Jumala sõna sinu sisse tuleb? Sa pead selle enda omaks tegema ja see toimib. Kui sa oled sattunud sohu, siis on sul vaja millestki kinni hoida ja selleks saab vaimsetes võitlustes olla Jumala Sõna.


Palvekliiniku töö on seesama võitlemine inimeste eest nende asjade sees. Ja eriti tõsiselt, kui sa oled ise nendest asjadest läbi läinud ja tead, mis toimub. Isegi need inimesed, kes pole oma elu Jumalale andnud, võitlevad. Nemad võivad võidelda hea ja halva vahel, teadmata, kes on Jumal. Tuleb ära otsustada, kelle poolt sa lõpuks oled. Kui ma olen oma elu Jumalale andnud, siis ma tean, et minu tugevus on Temas.


Ei ole asju, mis ei puutu Jumalasse. Kõik mu sõprused, suhted, see, kuidas ma oma tööd teen. Me oleme inimestena nii tundlikud – ma ei saa minna ehedalt inimeste ette, nägu naerul, kui olen enne mingi jama kokku keeranud ja ei ole seda ära lahendanud. Mida kiiremini saad selle pealt ära, mis on valesti läinud, seda parem. Samamoodi abielus kui õhtul juhtub mingisugune sõnavahetus, pead saama enne magamaminekut selle asja korda. Palu andeks, iseasi, kas sa andeks saad. Veel parem, kui saaksite koos palvetada. Et saaksid asja südame pealt ära ja minna rahulikult magama. Me keegi ei tea, kas me hommikul ärkame. Ja kuhu sa siis lähed selle andeksandmatusega.


Ülle kitarriga Karmeli Teeliste osadusel

Helina, kaasteenija ja sõber:

"Ülle on oma teenimisvalmidusega eeskujuks kogu oma sõpruskonnale. Tal on väga peen ja äge huumorimeel. Temaga on lihtne suhtlemist alustada, sest ta on avatud ja läbipaistev. Kindel inimene, kellega võib alati luurele minna.


Olen Üllet tundnud veidi üle 20 aasta. Meil on olnud huvitav ja põnev sõprus ilma eriliste riidudeta. See ei tähenda, et me vahest erimeelsustel ei ole, ikka juhtub, kuid tundub, et me aktsepteerime teineteist tingimusteta. Meie puhul pöördub tihti kõik tänu heale huumorile.


Kui midagi tõsisemat Ülle kohta öelda, siis seda, et ta on "veidi hajameelse professori" moodi, veidi boheemlaslik, aga see sobib talle. Ta on ka tugev tehnikateadlane, isegi ükskord Palvekliinikus palvetades luges ta terve veoauto mootori funktsioonide toime ette."


0 views

RAKVERE KARMELI KOGUDUS

+372 324 3193

+372 5635 8802

Koidula 15, Rakvere 44308

©2018 Karmeli kogudus