• Karmeli kogudus

Imbi ja Jaan: katkistest hingedest jumalakartlikuks perekonnaks


Jaan on olnud osa Karmeli kogudusest 1998. ja Imbi 1999. aastast. Imbi on eest vedanud koguduse kooli ja Alfa kursust, teinud lastekaid, aidanud köögis, on oluline lüli koguduse palveõhtutel ja õmbleb innukalt Karmeli tüdrukutele pruutkleite. Jaan on korraldanud meeste osadusi nii kodus kui saunas, hoidnud korras koguduse haudasid ja on läbi aastate väga palju kaasa aidanud koguduse hoonega seotud teemadega. Nende tütar Ave juhib Karmelis lastetööd ja poeg Ardi juhib ülistust.




Kuidas te ise tutvustaksite oma perekonda, kui te peaks kellelegi endast rääkima?


IMBI: Ma olen seda ikka öelnud, et Jumal on andnud mulle maailma kõige parema mehe. Ma olen selle pärast Jumalale hästi tänulik. Jaan on armastav isa ja armastav abikaasa. Nüüdseks ma võin öelda, et ka ülilahe vanaisa. Ma ei teaks paremat kaasat enda kõrvale tahta.


Ja lapsed - me oleme püüdnud neid kasvatada nii palju, kui palju me oleme osanud. Ikka me vahest mõtleme palves Jumala ees seistes, et Ta kataks kinni meie puudused ja vead, selle, mis meil on vajaka jäänud ja selle, mida meie ei ole osanud anda või õpetada. Aga kui me tänasel päeval saame oma lastelt tagasisidet, siis nad ütlevad, et me oleme midagi väga õigesti teinud. Väärtushinnangud ja prioriteedid on nende elus paigas.


Vahest mõtled küll, et ma ei ole hakkama saanud, ma olen kärsitu olnud ja ma olen siin ja seal eksinud.. Aga nagu ikka - sind loetakse su viljadest. Ja kui ma näen, et lapsed käivad mööda tõeteed, siis me vist oleme midagi õigesti teinud. See miski on meie pere ringis olemas, mis seob meid.


Ja see paistab ka kõrvalseisjale välja, et teil on jumalakartlik ja kokkuhoidev perekond. Kõik pereliikmed on geograafiliselt ka lähedal, keegi pole välismaale läinud.


IMBI: Keegi ütles ilusti, et kui lapsed tahavad koju tulla, siis te olete ka midagi seal kodus õigesti teinud.


JAAN: Kui hakkame naisevalikust pihta... Kumb kumma valis - seda on väga raske öelda. Aga kunagi koolis ütles mulle perekonnaõpetuse õpetaja, et “Viires, teie saate omale hea naise”. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin: “Ma ei ole teie vastusega rahul. Viires ei ole nõus heaga, Viires tahab väga head”.


Aga see lisade pakett, mis meile igaühele kaasa antakse, see stardiplatvorm, kust tulema hakkad, see on kõigil erinev. Mina olen täitsa tavaline agulipoiss ja tol ajal oli seal, kust ma algasin, selliseid alguseid kindlasti palju. Lõhki läinud perekonnad. Hea, kui üldse keegi oli, kes toetas. Nõukogude ajal ei olnud perekonnamudel eriti au sees. Tähtis oli töörahvas. Seal perekonnatraditsiooni väga esile ei tõstetud.


Minul olid küll vanavanemad, kes käisid kirikus. Nõukogude süsteem neid absoluutselt ei huvitanud, nad vihkasid seda, ja neil oli selleks ka põhjus. Isa mul ei olnud ja siis tuli eeskujusid mujalt otsida. Kuna Jumalat süstiti mulle varakult sisse, siis lõpuks see ka teatud isa-eeskujuks vormus, et Tema peale saab loota ja et Tema käest tuleb kõik abi. Seda mulle juba maast-madalast õpetati. Ja see toimis. Ausalt öeldes on mul tohutult vedanud, et mul on alati olnud meeletu hulk eestpalvetajasid, kes – ma ei tea põhjust, miks –, aga alati tulevad ja ütlevad, et kuule, ma palvetan su eest. Ma arvan, et see on läbi kandnud.


Kas ma nüüd ise mingit moodi tubli olen, seda ma ei julge öelda, aga mõni asi on võib-olla hästi välja kukkunud. See on üks Jumala arm ja soosing, mis on olnud meie abielu peal, kogu meie toimetamise peal. Vigu on tehtud palju, aga eks me oleme õppinud üksteisele andestama. Me hoiame kokku igas olukorras, see on see, mis teeb tugevaks ja eks lapsed näevad seda kõrvalt. Neid on õpetatud samas vaimus.


Milline on teie enda isiklik Jumalakogemus? Jaan, sa rääkisid et sulle juba väiksest peale nii-öelda süstiti seda sisse, aga milline on see esimene mälestus, kus te isiklikult kogesite Jumalat või tema ligiolu?


JAAN: Mul ei olnudki muud võimalust, mind võeti kogu aeg käekõrvale. Sel ajal olid Tapa kandis Metodisti liinis vahvad kodugrupid ja Püha Vaimu võidmine, millest minusugune jõmm midagi aru ei saanud. Võimsad palved, kus väikese põnni jaoks pudistati imelikus keeles. Arvatavasti tegin ma seal oma esimese pöördumise. Kas see ka tegelikult toimis, sellest nii väikse põnnina ei saa päris täpselt aru, aga tol hetkel oli see minu esimene kogemus. Ma olin siis ehk viie-kuuene. See on aeg, kus sa juba midagi mäletad.


Läks elu Jumalaga nii tõusvas joones edasi?


JAAN: Ta läks mingit moodi, kuni ma läksin sadamalinna Tallinna linna kooli. Kodus olid olnud paljud asjad keelatud ja kui olid omapead suures linnas, siis tundus, et paljud asjad on järsku lubatud. Siis hakkas pisitasa ära jääma kirikus ja osadusgrupis käimine. Tulid uued maailma sõbrad ja ahvatlused. Vaikselt libisesin ma selle raja pealt ära. Ja ära olin viisteist aastat. Narkootikumideni ma välja ei jõudnud, aga oli alkoholi ja tüdrukuid ja tubakat. Jumal hoidis halvimast, aga möllumees ma olin.


Ma sain selle suhteliselt hilja teada, aga oli ühe tantsiva usumehe Benjamini ema, kes palvetas minu eest lakkamata. Mu oma ema ütles, et ma olen joodik, pätt ja kaabakas ehk teiste sõnadega viskas pilli nurka ja ütles, et minust enam asja ei saa. Aga Benjamini ema palvetas ja palvetas ja palvetas. Nii kaua, kuni ma tagasi tulin. Kui ta kuulis, et ma olin tagasi, siis ta oli läinud ära. Koju.


Kui ma tagasi tulin, siis täpselt samamoodi nagu ma laia joonega käisin maailma radadel, sama laia joonega olen ma jätkanud siin. Tulin tagasi ühel jõuluajall, kui ma ütlesin, et Isa, nüüd ma panen kõik maha. Ja panin. Ja saingi kõigest lahti.


IMBI: Kui ma mõtlen ja kerin enda elu tagasi, siis ma olen täiesti kindel, et Jumal nägi kogu Jaani elu ja protsessi ja Ta teadis meid mõlemaid. Jumal viis meid kokku, kui me elasime Aravetel. Mina olin oma elus esimesed kõrvetused saanud. Ma olin nutnud, mul oli valus, ja see ei olnud meeldiv noore lapsena. Sa ikkagi loodad, sul peab olema tulevik, sul peab olema lootus. Sellepärast ma tahan alati julgustada noori inimesi, et te ei pea tegema elus vigu, te ei pea kolistama mööda ämbreid ega haiget saama, vaid te võite teha koos oma Jumalaga juba õiged valikud ja õiged otsused.


Me Jaaniga ikka naerame, et Tapa poiss ja Kadrina tüdruk, aga Aravetel me saime kokku. Mingil sellisel hetkel, kus ma olin katkine, tõi Jumal Jaani minu ellu.


See oli see aeg, kus Jaan ja tema klassivennad, nagu ikka selle ajastu noored, pidasid pidusid ja tegid igasuguseid sigadusi. Ma nägin aga, et Jaani elus olid suuremad möllutamised möllutatud. See oli see hetk, kus Jaanil oli tervisega probleeme. Jumal viis meid kokku ja ma nägin kohe selles mehes midagi enamat. Ma nägin seda rahu ja tasakaalu tema sees. Ma nägin seda, mida ma vajasin. Mina ei näinud teda sellises hetkes, kus ta möllutas, vaid selles hetkes, kus ta oli tõmbumas tagasi. Ja see miski temas köitis mind väga.


Ma mäletan seda, kui ma esimest korda oma vanemate sünnipäeval Jaaniga koju tulin. Minu isa oli olnud väga kriitiline minu eelmise suhte üle. Ta aga vaatas Jaani ja ütles, et see on õige mees. Mu vanemad võtsid teda esimesest päevast peale suure austusega vastu. Neile Jaan väga meeldis – su vanemad tunnevad kohe ära, kes on see õige. Ja ma usun, et


Jumal juba siis alustas seda head tööd sellega, et ta viis meid kokku.

Ma ei teadnud midagi ei päästest ega millestki. Aga ma alati, juba väikse lapsena vaatasin taevas pilvi ja mõtlesin selle peale, et aga äkki ikka keegi kuskil on. Sellised mõtted aeg-ajalt tulid, aga need tulevad ja lähevad nii nagu pilved. See võttis aega, enne kui need päriselt minuni jõudsid.


Me Jaaniga abiellusime ja meid laulatati, kui ma ei olnud veel kristlane. Meie esimene laps Ardi sündis Paides ja me elasime Aravetel. Meist peeti väga lugu, meid väga armastati. Kui mina oma keerdkäike tegin, siis mind kutsuti tagasi, mulle tehti minu õmblustöökoda, meile anti korter. Aga ühel hetkel need töökohad kadusid Jaanil ära, mina olin lapsega kodus ja jälle oli Jumala käsi mängus selles, kuidas me siia Rakverre sattusime.


Ardi oli 3-aastane, kui me kolisime siia tagasi. Ühel jõululaupäeval olid meil vend ja teised sugulased külas. Meid paelus see, et jõululaupäeval peaks ikka kirikus käima. Mõtlesime, et seal ringi juures on selline vahva puukirik, et lähme sinna. Ja mul on nii eredalt meeles, et Ardi oli väike ja vaatasime, et kõik kohad on täis. Me ei mõelnud, et kirikus oli esimene rida mõeldud koorile, me läksime sinna esimesse ritta. Ardi kõlgutas seal tooli peal jalgu ja praegune pastor Gunnar tuli meie juurde ning küsis, et kas meil oli mugav ja kuidas laps ära ei väsinud, et ühtegi piuksu ei teinud. See oli esimene kokkupuude meil Karmeli kogudusega, kui me jõululaupäeval seal selliselt istusime.


Mina ütlen ikka, et Jaani eest oli palvetatud ja see kutse oli tema sees olemas. Ega ta ikka ei saanud ilma, kui ühel pühapäeval ta ei öelnud midagi, lihtsalt pani omale smoki selga ja läks kirikusse. See oli tollal, kui teine laps Ave oli sündinud ja mina olin väikse lapsega kodus. Ma vaatasin seda kõike kõrvalt, kuidas Jaan kirikus käis. Ta kunagi ei öelnud, et sina pead ka tulema või et mis edasi saab. Ja ma teadsin enda sees, et kui minul tuleb see võimalus, siis mina lähen ka. See tõmme oli ka minu sees. Sest Jumal kutsub meid kõiki, ja kui Jumal kutsub, siis sa lihtsalt ei saa paigale jääda. Ilma et Jaan oleks pidanud mulle midagi ütlema, panin ma lapse kärusse ja me läksime ka kirikusse. Sellised olid esimesed korrad, et Ave oli mul kärus ja me vaikselt hiilisime sisse.


Nüüd, kui ma ise olen selles paadis, selles koguduses, nähes inimesi enda ümber, tean, et palved ei ole tühised. Keegi on palvetanud minu eest, keegi on palvetanud Jaani eest ja see on pannud meid liikuma. See kutse ja igatsus ei tule lihtsalt kuskilt. Jumal ei taha, et keegi läheks hukka, aga ta vajab, et keegi seisaks kellegi eest. See on võibolla üks tõuge, miks mu sees on tahtmine teiste eest palvetada. Ma tahan olla eestpalvetaja, sest minu eest on keegi palvetanud.


Ma tean, et ämm palvetas minu eest ka ja on veel palju neid, kes on minu eest palunud. Ka mu enda vanaemad, kes aktiivselt ei käinud kirikus, aga ma mäletan neid lapsepõlvest. Ma olen ingeri-soomlane ja ma mäletan hommikuid, kui üks vanaema elas lõpus meil. Ta enam ei kuulnud hästi ja pani raadiost käima soomekeelsed kiriku saated ja kuulas, kõrv vastu raadiot. Nii nagu Jaan ütles, et tänu Jumalale, et meie eest on olnud eestpalvetajasid. Isegi neid, keda me ei tea.


Kui me hakkasime Karmeli koguduses käima, siis ma käisin eakaid inimesi külastamas. Ave oli mul kärus või näpu otsas ja igas nädalas võtsime paar vana tädi ja käisime neil külas. Nii tore oli nendega rääkida ja noore kristlasena nendega palvetada. Nad läksid mulle südamesse. Ma mäletan, kuidas üks hästi tore meie koguduse mammi tuli meie juurde ja ütles Jaanile, et sinu ja su pere eest ma kohe ei saa, vaid pean kogu aeg palvetama. Seda, mida sa külvad, seda sa saad lõigata. Kui sa vanematesse inimestesse külvad, siis tead, et nad on alati palvetajad. Nad palvetavad oma kodudes isegi, kui nad ei jaksa enam liikuda.


Mis teid hoiab, et te ikka veel iga pühapäev ja isegi nädala sees ustavalt kirikus käite? Mis on see, mille pärast te ikka lähete?


IMBI: Jumal on see, kes on süüdanud selle tule. Palvekatel käies on ikka tulnud see esile, et Tema paneb meid liikuma. Ma olen Jumalale tänulik, et Ta teinekord paneb knopka mulle tagumiku alla, et ma ei saa teisiti, et ma pean tõusma ja ma pean minema, ma pean tegutsema. Ma vahest täiesti füüsiliselt kogen seda, kuidas ta tõstab mind püsti, kuidas ta õhutab mind minema. Iseenesest, ma arvan, et liha tahaks kõike muud teha. Aga Jumal on nii palju head teinud meie läbi, meie kaudu, meie sees. Kui sa oled läbi immutatud ja sa oled selle sees, siis ei ole raske minna ja teha.


JAAN: Ma olin maailma radadel, organiseerisin pidusid ja olin selles keskkonnas. Ja kui ma sealt järsku välja hüppasin, siis sõbrad sõlmisid selja taga kihlvedusid, et kui kaua see kestab.. Kõige lahjem aeg oli pandud kolm nädalat, kõige pikem aeg oli pandud umbes kolm kuud, et siis on mees tagasi. Kõik need vennad pärast muidugi ütlesid mulle seda. Need maailma sõbrad on alles, oma kamp on alles. Meie vahel on olnud usaldus ja siiamaani pole olnud põhjust pettuda. Selles suhtes peab mütsi maha võtma, et sellised sõbrad on olemas.


Kahjuks ma pean ütlema, et mul kristlaste hulgas ei ole alati nii hästi läinud, et ma ei ole saanud alati kõiki usaldada ja sõna pole alati pidanud. Ega ma isegi pole 100% alati kõigest kinni pidanud.


Kirikukoori laulma minek oli ka nii, et sinna tiris mind üks ateist. Kuus kilomeetrit käisime ratastega kirikukooris laulmas. Ja siis kui seal asi ära lõppes, siis sealne koorijuht juba teadis, et ma Rakveresse tulen. Kohalikke kirikuid oli informeeritud, et bass tuleb Rakveresse. Aga ma ei läinud sinna koori, kuhu oli ette ehitatud. See oli Luteri liinis, ja ma käisin siin Luteri kirikus, aga mu süda sellel hetkel jäi seal külmaks. Aga kui ma läksin Karmelisse, siis ma tundsin, et see on see koht, kus ma olema pean. Sellest hetkest, kui ma tegin selle otsuse sada protsenti, mitte vähem, ei ole ma pidanud taanduma. Jumal on varustanud niivõrd hästi ja ma olen proovinud anda nii palju, kui on võimalik.


Ühest asjast, mis on meie peres alati au sees olnud.. Ma mäletan, et ma ei käinud siis veel kuskil kirikus, aga ma teenisin väga head palka. Lapsest saati oli mul sees, et kümnis kuulub Jumalale ja seda ei saa Jumalalt ära varastada. Siis ma käisin aeg ajalt kirikutes, kust ma mööda läksin, ja panin oma kümnise karpi. Ma mäletan Karmelit ka. Siis olin ma juba Rakveresse tulnud. Pärast ma sain teada, et see oli väike Mel, aga siis ma vaatasin, et siuke kõhetu tüüp, aga usaldusväärse näoga. Et tema kätte võib raha anda, sest ma ei näinud korjanduskarpe. Surusin talle raha pihku ja ütlesin, et paned karpi, et see on kümnis. Pärast me saime sõpradeks ja oleme naernud seda juttu tükk aega. Aga see on üks tõsine asi ja kindel punkt, mida tasub meeles pidada, et kui tahad siin ilmas hästi elada, siis tasub anda Jumalale see, mis Jumalale kuulub, mitte temalt varastada.


IMBI: Jaani kõrval elades ma võin tõesti Jumala austuseks öelda, et nii palju kui meie kõrvalt näeme ja teame, on ta olnud andja. Ta on olnud selline andja, nagu Jumal on öelnud, et ärgu su parem käsi teadku, mida su vasak käsi teeb. Ta ei vaja kiidulaulu, et ma tegin ja ma tõin.. Ta lihtsalt tunneb oma südames, läheb ja toetab, annab ja teeb. Ma olen näinud neid kitsamaid aegu, kus ta tunneb, et ei ole anda, ja siis tal on kohe nagu äng sees. Ma näen tema puhul, et ta peab saama anda. Üks asi on kümnis, aga teine asi on külvamine, mis on täielik märksõna Jaani kohta.


Aga rääkides teie lastest, kes on nüüd ise oma perekondi alustanud. Neid on ka tihti kirikus näha. Aga mida olete te selleks teinud? Mis nõu te annaksite praegu uutele noortele lastevanematele, kuidas hoida oma lapsi sellel teel?


JAAN: Mina oskan öelda, et ma tõusen hommikul viie aeg ja siis ma hakkan palvetama. Ma võib-olla ei tõuseks muidu, aga kondid annavad märku, et nüüd tuleb hakata liigutama, kui tahad hommikul õigel ajal jalule saada. Palve on see, mis hakkab varakult pihta, et üks arm ja soosing ja kordaminek oleks igal hetkel kaasas.


Ja muidugi on vaja Jumala tarkust, et see oleks meie sees. Aga kuna tarkus tuleb Jumala Sõnast, siis peab olema ka Sõna elav sinu sees. Need on kindlad asjad: kui see Sõna elab sinu sees, siis sa tead ise ka, et kogu sõjavarustus, mis seal on, kuulub sulle. Ja kui sa seda kasutada oskad, siis on ülejäänud väga lihtne. Aga see ongi oma teha, kas sa püsid kaevikus või pistad sealt vahel nina välja ka. See sõltub sellest, et oled sa õppusel käinud või ei ole. Vahet pole, kas sa oled oma elus üldse lahingus käinud või kas sa tahad üldse sinna minna. Kui sul ei ole ettevalmistust, siis saadki peksa ja väga valusalt ja võib-olla jäädki kaevikusse. Selleks ongi need Alfa koolid, koguduse koolid, Piiblikoolid ja kõik nii edasi. Seda igaühele ei saa öelda - igaüks teeb oma valikud ise.


Meie kodus on olnud see, et meie raamaturiiulis on jah, mõned anekdoodiraamatud, maakaardid ja tõlkeraamatud, aga siis on kristlik kirjandus. Plaadiriiulis on kristlikud plaadid ja ka muud kristlikku materjali on seinast seina, arvutist tuleb juurde. Noortele on see kõik kättesaadav, kuna nad maast madalast on Karmeli lastekatel ja noortekatel käinud, siis ka sealt on seda süstitud sisse. Me usaldasime täielikult ka neid tegijaid.


IMBI: Mina olen Jumalale küll tänulik, et meie koguduses on nii palju noori. Ise vanemaks saades saad sa aru, et see on meie vastutus seista ja paluda nende eest. Lastevanematele soovitan ka seda, et Jumala Sõna oleks au sees. Noortekatel ja pühapäevakoolis on targad õpetajad, kes õpetavad lapsele Jumala Sõna, ja see on suur vastutus. Me paneme neid noori küll igasuguseid asju tegema, aga et nad ei jookseks kuidagimoodi tühjalt, peame meie vanematena ka hoolt kandma selle eest, et neil oleks võimalus saada tangitud. Kas me läheme julgustame neid, kas me õhutame neid, lähme teenime näiteks pühapäevakoolis.. Et noored saaksid innustust uurida Jumala Sõna, sest ilma selleta me ei suuda mitte midagi.


Päris alguses, kui ma alustasin Piibli lugemist Vanast Testamendist, ei osanud ma seda hästi mõista. Hiljem, kui ma läksin koguduse kooli, siis mulle õpetati, kuidas Piiblit lugeda. Ma ei tea, kas minust innukamat koguduse koolis käijat oli. See on võib-olla üks põhjus, miks mu südames on olla hea teejuht neile, kes tulevad Alfa kursusele, tollal koguduse kooli. Meil tuleb misiganes vormis noorteni seda viia. Oma laste puhul me ei keelanud, aga me õhutasime neid minema küll poisteklubisse, küll noortekatele ja üritustele, mis toimusid, kui nemad lapsed olid. Ma arvan, et see andis nendele ka selle kasvumomendi, et nad haakusid Jumalasse. See töö toimis siis ja ma olen näinud, et see on kandnud vilja. Efka, kes oli siis noortejuht, aitas nii palju kaasa minu laste kasvamisse. Kui lastele meeldis kirikusse minna ja nad tahtsid sinna minna, siis järelikult tehti seal midagi head. Meie läksime kirikusse siis, kui noortekatel käisid näiteks Merle ja Efka ja Madis. Tänaseks on nad on suured vedurid, kes lähevad ise ees ja veavad noori järele.


JAAN: Halva mängu juures tuleb teha head nägu ja öelda midagi positiivset. Ega meie lapsed nurgas ei seisnud. Eks nad teinekord said noomida küll, aga siis oli jutt kellaaegadest, millal koju tulla.


IMBI: Ma arvan, et Jumalaga koos me olemegi suutnud neid kasvatada just selliseks, nagu nad on. Ja oleme Jumala tarkuses suutnud nüüd neist lahti lasta, sest nad on mõlemad oma elu peal.


Viireste pere laste õnnistamine. Paremalt: Jaan, Ardi ja Imbi (süles Ave)

Mis teid rõõmustab Karmeli kiriku juures, seal käies?


IMBI: Minu süda on eelkõige rõõmus selle pärast, kui sa tuled kirikusse ja näed nii palju noori lapsi. Kui tuled pühapäeval ja näed, kuidas eestuba on täis neid tillukesi, kes roomavad mööda põrandat. Sa näed, et nad tulevad pühakotta ja Jumal saab teha oma tööd nendega juba seal, kui nad roomavad. Ja siis sa näed, kui palju on koolilapsi ja noori.. Jumal on pannud mulle väga südamesse, et ma seisaksin ja palvetaksin nende eest. Palvetava inimesena ma tean, et see on minu kohus ja minu eesõigus, see on vähim, mida ma saan teha.


Seda enam teades, et kui ma ise olin noor, siis ma ei olnud selline juht nagu mu tütar Ave, vaid ma olin pigem selline keskpärane hall hiir.. Aga ma pean laskma Jumalal ennast õhutada, et ma märkaks noori inimesi, sest nad vajavad julgustust nii nagu ma ise seda vajasin. See innustab mind nägema noortes positiivset ja neid kinnitama ja seisma palves nende selja taga. Ma näen, et noortel on palju kohustusi ja kooliõpingud on läinud pingelisemaks. Nad vajavad tuge ja julgustust.


JAAN: Me käisime ühe korra Metsala Mardi koguduses ja see, mida mu silm märkas, oli mehed. Tegijaid mehi oli pool saali täis. Ja minu süda ei andnud rahu ja ma palvetan selle pärast, et Karmeli kogudusel oleks sama saatus, et tegijaid mehi oleks, et terveid perekondi tuleks. Et me oleks veel tugevamad, sest töötegijaid läheb järjest rohkem vaja. Ma arvan, et kasvulava tuleb sinna sättida, et neil oleks hea ja kerge tulla, et neid võetaks hästi vastu nagu siiani on tehtud. Et tööharud kasvaks jätkuvalt, et meil oleks tegijaid, kes jaksaks koormaid kanda.


IMBI: Mina olen Jumalale tänulik vana pastori eest. Aga tahan õhutada tervet kogudust, et me hindaks Gunnarit, oma praegust pastorit, ja et me palvetaks ta eest. Temas on midagi enamat, kui ta isegi võib-olla oskab mõelda või arvata, et kui tähtis roll tal praeguses ajas on. Ta vajab kogudust oma selja taha.


JAAN: Ja seda vajab kogu pastori pere ja kogu meeskond.


Imbi 2002. aastal koguduse sünnipäeval
Jaan Karmeli kiriku katusel

903 views

RAKVERE KARMELI KOGUDUS

+372 324 3193

+372 5635 8802

Koidula 15, Rakvere 44308

©2018 Karmeli kogudus